Tagasi

Eriolümpia vanne: „Las ma võidan, ja kui ma ka ei võida, olen andnud endast parima“.

Õpetajate leht 26.02.2021, Tiina Vapper

Lii Laanoja: „Igale lapsele tuleb anda võimalus“

Kas lastele meeldib võistelda?

Meeldib. Pärast seda, kui laps saab võistlusel oma esimese medali, on ta palju motiveeritum tunnis kaasa tegema. Lapse tugev külg tuleb üles leida ja talle võimalus anda. Mõnele sobivad paremini pallimängud, mõnele kergejõustik. Suusavõistlus on preemia tublimatele trennis käijatele, sinna on kõige rohkem tahtjaid. Üks pidurdamatu käitumisega poiss hakkas juba oktoobris kepikõndi tegema, et suusavõistlusteks harjutada. Et võistlustele pääseda on tema jaoks kõige tähtsam, paranes ka tema käitumine. Ka korvpall, saalihoki, ilu- ja sportvõimlemine on meie koolis populaarsed alad. Kuna mulle endale meeldivad väga pallimängud, alustame märtsist rannavõrkpalliga. Paneme kokku esimese ühendatud treeninggrupi, kus on koos erivajadusega ja normsportlased. Treenima hakkame Nõo rannavõrkpallihallis ja treeneriks on lubanud tulla tuntud rannavõrkpallur Karl Jaani.

Kuidas lapsed võistluspingega hakkama saavad?

Ega paljud alguses saagi, aga lapsi tuleb õpetada ka kaotama ja pingega hakkama saama. Üks meie hea väravavaht viskas end iga kord, kui talle värav löödi, pikali maha, nuttis ja trampis jalgu. Üks poiss jäi pärast seda, kui keegi rajal temast mööda jooksis, solvumisest seisma. Üks tüdruk ei saanudki esimestel võistlustel stardist minema, vaid istus maha ja nuttis, sest paanika oli nii suur. Kõiki neid asju saab õpetada võistlustel käies. Olen palunud kohtunikelt oma võistlejale uut stardivõimalust kõige äärmisel rajal, et saaksin temaga kaasa joosta. Kui minu poisid mängivad korvpalli ja ma neid kogu aeg ei vaata, jätavad nad mängu pooleli. Üritamegi harjutada, et nad ei oleks palliplatsil minust nii sõltuvad. Kõige tähtsam on luua lastega usalduslik suhe, edasi läheb kõik hästi.

Kas liikumistunde on koolis piisavalt?

Ütleksin, et meil ongi liikumiskallakuga kool. Toimetulekuõpilastega tuleb teha hästi palju individuaaltunde, sest neil on nii erinevad vajadused. Keda on vaja ergutada, keda pidurdada, kellel lihastoonust tõsta, kellel langetada. Kehalise kasvatuse tunnile lisaks käivad nad treeninggruppides ja ujumas ning saavad individuaalset füsioteraapiat. Õpetajad on lastega hästi palju õues, meie õpilased liiguvad väga palju.

Kas lähete märtsi alguses ka Otepää talimängudele?

Jah, koguni kolme asutusega: Maarja kooliga, tugikeskusega ja Räpina aianduskooliga, kus ma samuti erivajadusega õpilaste kehalise kasvatuse õpetajana töötan. Igast asutusest osaleb kuus sportlast. Seekord võtan kaasa ka ühe esimese ja ühe teise klassi lapse, kelle isad tulevad neile tugiisikuks. Minu arvates on suurepärane, kui lapsevanemad on asjaga seotud ja treenivad koos lapsega. Ka tulemus on siis palju parem.

Kuidas sport last arendab?

Lisaks sellele, et füüsis muutub tugevamaks ja rüht paraneb, arenevad ka lapse vaimsed ja sotsiaalsed oskused. Laps tunneb, et on millekski võimeline, et ta on keegi. Võistlustel käimine arendab ka suhtlemisoskust. See kõik aitab elus paremini hakkama saada. Seitse aastat tagasi hakkasime tegema ühendavaid laagreid, kus osalesid intellektipuudega ja tavanoored. Teiste laste normaalsus mõjub meie lastele hästi, kohe on näha, kuidas nad neid peegeldavad ja püüavad järele teha. Kõige paremini õpibki laps oma eakaaslastelt. Usun, et n-ö tavalapsed õppisid omakorda seda, kui avatud ja siirad erivajadusega lapsed on. Üks noormees lubas, et ei kasuta enam kunagi halvustavat väljendit „Oled sa mingi daun või?“, nagu ta vahel on teinud, ning tal oli selle pärast häbi. Arvan, et suhtumine muutub siis, kui puudega inimesi hakatakse päriselt nägema ja mõistma. Eriolümpia on üks võimalus neid kaasata ja panna end hästi tundma.

Millest te kõige rohkem puudust tunnete?

Meil ei ole koolis võimlat, kõik trennid toimuvad väljas. Novembrikuuni mängime õues korvpalli, kui saabub kõige porisem ja pimedam aeg, harjutame sees saalihokit ja edasi tuleb suusatamine. Kohe, kui kevadel lumi ära sulab, alustame õues jalgpalli ja kergejõustikuga. Saalihokit hakkasimegi mängima seepärast, et koolimaja aulas, kus me tunde läbi viime, palli mängida ei saa, sest pall lendab akendesse. Õnneks kavandatakse koolile nüüd spordi- ja teraapiamaja. Teine mure on, et Eestis ei ole täiskasvanud puuetega inimestele tegevust pakkuda, mistõttu paljud jäävad koju. Võiks olla palju rohkem treeninggruppe ja muid valikuvõimalusi. Ka mul endal käib Maarja koolis kaks treeninggruppi. Teisipäeviti oma kooli õpilased ja reedeti peamiselt kooli lõpetanud poisid, kellest kõige vanem on 40-aastane. Võimalus kokku saada, trenni teha ja suhelda on nende jaoks väga oluline.