Pole midagi paremat ühe väikese kooli loomiseks, kui üks vana mõisahoone oma sajanditaguse olemisega. Eks neid laste- ja hooldekodusid oli ikka loodud vanadesse mõisahoonetesse, mis aga tavaliselt paksu metsa ja laane taga tegutsesid. Jaamamõis oli aga vajalikuks erandiks – Tartu linn oli juba ammu oma uute hoonetega vanast linnaääres asuvast mõisast mööda kasvanud ja nüüd ta päris linna sisse jätnud.

Ja see oligi just meie, tookordse Tartu Invaorganisatsiooni Puuetega Laste Sektsiooni lastevanemate ja vabatahtlike kaasalööjate idee läbiviimiseks ideaalne. Aasta oli 1992-93, erivajadustega lapsed, nende õed-vennad, vanemad ja vanavanemad juba esimesi aastaid “pühapäevaringis” koos tegutsenud, paludes erinevatelt koolidelt luba nende ruume kasutada.

Kooskäimine ja –olemine andis üksteisele üha rohkem ja rohkem tuge, julgust ja lootust. Julgust mõelda, et ka nendele lastele, kes siiamaani õpetamatuteks nimetati, ja keda lastekodudesse ära anda soovitati, on võimelised midagi õppima. Julgust oma lastega tulla tänavatele, tavalisse linnapilti, kartmata järelevaatamist, mõnitavaid hüüdeid ja häbistamist. Julgust loota, et kunagi saavad ka nende lapsed päris oma koolimaja, päris omad õpetajad, kes neisse ja nende arenemisesse usuvad.

Kui olime juba mõnda aega tegutsemiseks oma ruume otsinud ja ka mitmeid pakutud toakesi, ruumikesi ja lagunevaid tagahoove tagasi lükanud, teadis üks lastevanematest rääkida, et ühes vanas mõisahoones, päris “sõjaväelinnaku” ääres on sõjaväe lasteaed tegutsemas. Ehk jääb see tühjaks, kui punaarmee sõjaväelased Eestist lahkuvad?

Mäletan seda esimest kohtumist vana ja uhke mõisahoonega, mille kunagist suursugusust aga ainult suure fantaasiavõimega inimene näha suutis, sest sellise pildi taga lagunenud seinte, mahakukkunud krohvi, kiivas ja katkiste akende ja isegi ustest läbiminevate keskküttetorudega oli raske mineviku ja tuleviku hiilgust näha. Ja ka  kõrge ohvitseri jutul käinud ja selge vastuse saanud, et punaarmee ei lahku iial Eestist, ärgu me lootkugi, ei jätnud palju lootust otsijatele.

Aga läks teisiti. Läks nii nagu minema pidi – ühendatud tugev jõud millegi suurema nimel, kui ainult enda heaolu, pani mäed liikuma. Raha leiti, ehitajad hakkasid ehitama, uutmoodi mõtlevad entusiastlikud õpetajad olid valmis pedagoogilisteks väljakutseteks ja toetajaid tuli aina juurde.

   

   1990-nde aastate alguses kutsusid Anne Daniel-Karlsen ja Helle Känd (lapsevanem) kõigepealt omale appi Šoti juristi Adrian Wardi, kes aitas noore taasiseseisvunud Eesti Vabariigi seadusandlust kohendada, et kõik lapsed muutuksid koolikohustuslikeks, sest nõukogude perioodil olid meie õpilased ametlikult õpetamatud…

     1994. aastal alustasid tööd renoveeritud Jaamamõisa hoones kaks klassi – I ja II ning lasteaia rühm. Nimekirjas oli 18 last.  Ehituse põhitoetajateks olid Hollandi Fondid. Mõningane abi tuli ka Euroopa Lions ja Rotary klubidelt.  Hoone renoveerimine Euroopa toel  läks maksma 2,4 miljonit krooni. Tartu Maarja Kool oli esimene haridusasutus taasiseseisvunud Eesti Vabariigis, kus õpetati mõõduka-, raske- ja sügava intellektipuudega ning liitpuudega õpilasi sellisel moel, et õpetajad töötasid kui haridusvaldkonna töötajad. S.t.  Tartu Linna Linnavalitsuse Haridusosakond  võttis Tartu Maarja Kooli majandamiskulud enda kanda ja Haridusministeerium hakkas maksma õpetajatele palka. Eestis oli samal ajal küll tegutsemas nn. koolkodusid, kus toimus õppetegevus, aga nendes asutustes töötasid inimesed kui  sotsiaalvaldkonna esindajad. Hiljem muidugi muutusid kord-korralt ka teised koolkodud haridusministeeriumi haldusalasse kuuluvateks “päris” koolideks.

Kuna igal järgneval õppeaastal suurenes õpilaste arv ühe klassi õpilaste võrra, jäi juba paari aastaga nägus mõisahoone õppetöö tarbeks kitsaks. Hollandi Fondide Eesti poolse nõukogu liikme ja linna volikogu liikme Marju Lauristini toel leiti Tartu linnavalitsuse poolt uue klassikorpuse projekteerimiseks rahalised vahendid. Aastaks 1998 oli projekt valmis. Uue koolimaja projekteerijaks oli arhitekt Hemi Sakkov, kes oli olnud ka Jaamamõisa hoone renoveerimise projekteerijaks.

     Hollandi fondidide eestvedaja Octave Regout teatas pärast ehitusprojekti valmimist, et Hollandi Fondid on nõus uue koolihoone ehitamist rahaliselt toetama, kui Tartu Linn ja Eesti Riik leiab vahendid projekteerimiseks ja omapoolsed vahendid ka ehituseks.

    Algasid kooli, linna ja riigi poolsed läbirääkimised leidmaks rahalisi vahendeid Hollandi Fondide lubatud toetuse kõrvale.  Õnneks olid mõistvad inimesed nii linnapea Andrus Ansip kui ka haridusminister Tõnis Lukas. Kui nad olid mitmel korral koolis külas käinud, saime me lubadused esialgu poole koolimaja ehitamise rahadeks, et pääseda ruumikitsikusest. Kuid õnneks saime ehitusloa ja ehitus võis alata 1999. aasta lõpus. Nii et aastal 2000 ehitust pooleli ei jäetud, s.t. nii riigilt kui ka linnalt tuli rahaline toetus uue koolimaja valmis ehitamiseks. Peale selle kogusid veel Hollandi puuetega inimeste asutustes töötavad sõbrad meie jaoks  mööblit ja raha koolimaja sisustamiseks.  1. septembril 2000 alustasime õppetegevust juba lisaks vanale mõisahoonele ka uues koolimajas.

     Tollane Tartu aselinnapea hariduse ja kultuurialal Laine Jänes lubas juba aastal 2002 meile Jaamamõisa kompleksi Tall-Tõllakuuri uueks koolitiivaks projekteerimiseks toetust. Samal ajal aga näitasid kooli arengud teist pakilisemat vajadust kui Tall-Tõllakuuri renoveerimine. Nimelt olid vahepeal Tartu Maarja Koolist välja kasvanud Maarja Küla täiskasvanud puuetega inimestele (kooli lõpetanutele) ja 2002. aastal oli asutatud MTÜ Tartu Maarja Tugikeskus, mis pidi enda hooleks võtma õpilaskodu, linnas elavatele noortele ja täiskasvanutele päevakeskuse tegevuse. Tartu Maarja Tugikeskusel  puudusid aga ruumid. Otsustasime, et projekteerime korraga kaks hoonet – tugikeskuse ja koolihoone ning kõigepealt ehitame valmis tugikeskuse, selleks renoveerides  mõisakomplektis endise aida, millele nõukogude sõdurid olid teise korruse peale ehitanud.
     Tartu Linnvalitsus oli Laine Jänese initsiatiivil meie plaanidega päri, lisades projekteerimiseks lisavahendeid ning projekteerima asus 2003. aasta lõpus projekteerimisbüroo  Resand AS ja arhitekt Pille Pärn. Aprillis 2004 olid kaks projekti valmis. Samal ajal kirjutasime projekti Euroopa Majanduspiirkonna- ja Norra finantsmehhanismidele. Millest ei õnnestunud 2005 aastaks vahendeid saada, kuna kogu programm lükkus aasta edasi.

     Samal ajal oli käes aeg, kus Maarja Koolis õppivatel noortel inimestel hakkas läbi saama põhikooli osa - 9 õppeaastat. Kahjuks puudus Eestis vastav seadusandlus, et mõõduka-, raske- ja sügava intellektipuudega õpilased saaksid üldse edasi õppida. Samal ajal olime kooli juurde loonud puidutöö klassi, vaibakudumise klassi ja kodunduse klassi, kus meie õpilased oleksid saanud veel ka nn. “keskkooli” osas (3 aastat) edasi õppida. Kuid selle teostumiseks puudusid seaduslikud alused. Ometi oli kooli kolleegium ja  lapsevanemad täiesti veendunud, et pärast 9 aastat õppetööd ei saa õpilasi “tänavale” saata.

     Algasid läbirääkimised Haridus- ja Teadusministeeriumiga, mis kestsid ühtekokku poolteist aastat. 2004. aasta suveks saime kooli töövõiduna ministri määruse, mis pikendas õpilaste põhikooli toimetulekuõppeaega kuni 3 õppeaastat. Selle eesmärgi saavutamiseks tuli ka seadust rikkuda. Nimelt avasime me 2003. aasta 1. septembril oma käsitöökooli 10. klassi, kuigi meil selleks seaduslikud alused puudusid.    

     Värskelt linnapeaks saanud Laine Jänes oli väga arusaav inimene ja mõistis hästi Tartu Maarja Kooli arenguid ja ka seda, et Tartu Maarja Tugikeskusele on vaja eraldi hoonet. Kuna meist mitteolenevatel põhjustel Norrast me toetust ei saanud, otsustas linnavalitsus Laine Jänese juhtimisel meie Tugikeskuseks vajaliku hoone ehitust täies mahus toetada.

     2006. aasta oktoobris alustas MTÜ Tartu Maarja Tugikeskus tööd vastrenoveeritud hoones. Vaibakudumistöökoda ja keraamikatöökoda läksid Tugikeskuse kõrval ka kooli kasutusse.

     2007. aastal õnnetus meil projekti juba teistkordsel esitamisel  saada toetus Euroopa Majanduspiirkonna- ja Norra finantsmehhanismidelt, renoveerimaks  Tall-Tõllakuuride hoone käsitöökodade hooneks.

     Ehituse riigihanke ajaks oli saabunud üldine majanduslangus, mis tähendas, et ehitus muutus odavamaks. Seega me saime aastaks 2009 endisest Tall Tõllakuurist uue koolitiiva, kus on moodne köök ja söögisaal, lasteaiaruumid 10. lapsele esimesel korrusel ning teisel korrusel kolm klassiruumi ja avar saal. Peale selle tegime antud vahendite eest Jaamamõisa hoonele fassaadiremondi, kuhu on end sisseseadnud käsitöökool pikendatud õppeajal õppivate õpilaste jaoks. Samuti haljastati Norra toetusel kooliaed, ehitati spordiväljak, väliklass ja valgustatud ringjalgtee ratastoolis õpilastega jalutamiseks.